Olen varasemalt sahtlisse kirjutanud Hispaanias esimesel BSPTS (Barcelona Scoliosis Physical Therapy School) koolitusel käimisest. Peamiselt selleks, et endale jäädvustada muljeid ja infot. Kirjutada kõik mõttes üles, mis pähe tulevad. Ega pea pole prügikast 
. Lisaks, mul jäävad asjad oluliselt paremini meelde, kui olen need läbi kirjutanud.
Seekord jagaksin koolituse muljeid korrastatud kujul ka teiega nii kirjas kui pildis ehk panin kokku ka väikese video.
Kliki nupul, et minna kohe videot vaatama
Kuidas kursusele registreerusin?
Kui alles selle aasta mais nägin, et juba juunis toimub jätkukursus, tabas mind paanika. Minna ekspromt või mitte? Kuidas tasutud saan? Kas mind üldse võetakse? See on koolitus, mille pean läbima tegelikult 3 aasta jooksul esmaõppest, et minu nn. sertifikaat oleks eluaegne. Mul kulus sellekshoopis 5 aastat, ups!
Juunis toimuva pidanud koolitus lükkus viiruseohu tõttu septembrisse, mis sobis mulle hästi. Nii oli rohkem aega ette valmistuda – ka stipendiumi taotlemisel on eelduseks, et hiljemalt 3 kuud enne koolituse algust on taotlus tehtud. Nagu ka esimeseks koolituseks 2016, sain ka sel korral Eesti Üliõpilaste Toetusfond Ameerikas stipendiumi, mille suuruseks oli 2500 dollarit. Koolituse enda maksumus oli 2500 eurot. Lisaks tuli kõik muu – transport, majutus, toitlustus.
Stipendiumi taotlemise eelduseks on juba registreerumine ehk pead end kirja panema teadmata, kas saad toetust või ei. Dokumentatsiooni pidi lisama täidetud ankeedi ja kaks soovituskirja ning saatma need õhupostiga Ameerikasse, ESFUSA kontorisse.
Ütlen ausalt – ilma selle stipendiumita ma ei oleks saanud osaleda! Suurimad tänud toetusfondile! Infot selle kohta leiad nende kodulehelt www.esfusa.org.
Zwolle - Hollandi väikelinn
Kui mõelda Hollandi peale, siis automaatselt tuleb pähe Amsterdam. Aga ei – koolitus toimus Zwolles, mis on väike armas linn pooleteise tunni rongisõitu kaugusel Amsterdamist.
Linnas elab umbes 130 000 inimest ning on ümbritsetud Hollandile iseloomuliku loodusega, olles vaid 4 meetrit merepiirist kõrgemal. Rattaga ringi sõites ja pead tuulutades avastasin imelisi kõvakattega (!) rattateid, mis looklesid läbi metsade, talukohtade ja elamurajoonide. Igal pool oli näha põllumajandust ning loomi kanadest hobusteni. Minu kõige ägedam avastus rattaga ringi uudistades oli masin, millest sai 24/7 osta kohaliku talu toodangut – mune, juustu, hakkliha ja liitri kaupa piima (pilt all galeriis).
Vanalinn on peidus tähekesekujulise müüri sees, mis Google mapsis hästi orienteeruda aitas. Vaadake kui armas!
Kursusest endast
Kuuepäevasel koolitusel osales 8 füsioterapeuti üle maailma. Ameerikast, Isrealist, Iirimaalt, Venemaalt, Itaaliast ja mina ainsa eestlasena, kes dr Rigo juures õppinud on, (#uhke!). Koolitus toimus väga organiseeritud skolioosile spetsialiseeruvas kliinikus Scoliosis Care Clinic, millega dr Rigo juba pikalt koostööd teeb ja kus ta oma C2 koolitusi läbi viib.
Päevad kliinikus algasid 8.30 ning õppetöö lõpes tavaliselt kella 17-18 paiku. Suur rõhk oli praktilisel osal, kus saime tööd teha kohalike skoliootikutega, kellest üks oli isegi sama kliiniku füsioterapeut. Enamus olid täiskasvanud, kes olid kliinikus saanud esmase intensiivse väljaõppe, seejärel endale koju kõik vajalikud vahendid soetanud (jah, varbseina ka!) ning kodus oma harjutustega jätkasid. Mitmed skoliootikud olid juba varasemalt sellel kursusel “modelliks” käinud. Olin lummatud nende oskusest ja motivatsioonist harjutusi sooritada. Olen väga õnnelik nende saavutatud tulemuste üle, mis annavad nende elukvaliteedile väga palju juurde.
Väga värskendav oli õppetöös üle vaadata dr Rigo loodud skolioosiklassifikatsioonid ning ka röntgeni hindamised. Erafüsioterapeudina ei ole mul ligipääsu kliendi röntgenile ja seetõttu on ka mu oskused jäänud rakenduseta ja.. mitte enam nii värsked, kui tegemist röntgeni lugemisega.
Tundsin end nii õiges kohas – kõik said teineteise muredest ja küsimustest aru, sest kursusel osalemise eesmärgid kattuvad. Kõigil oli juba mingi kogemus ning suur motivatsioon õppida.
Pidime enne koolitust saatma ka juhtumianalüüsi ehk ette kandma ühe oma patsiendi. Mina kandsin ainsana ette päris täiskasvanud patsienti, kellega pool aastat tööd teinud oleme. Teiste ettekannete ja tagasiside kuulmine andis palju mõtteid, mida ise paremini oma töös teha. Kuulamine lisas minusse ka julgustust ning kinnitas teadmist, et me kõik oleme inimesed ja ekslikud. Eksole 🙂
Ühel õhtul tegime ka väljasõidu “Hollandi Veneetsiasse” Gieethorni, mida külastab tavaliselt aastas 2 miljonit turisti! Viimase kahe aasta jooksul on see arv kordades vähenenud ning kohalikud ohkavad kergendusest. Tegime seal idüllilise paadisõidu ning nautisime kohalikku lemmikrooga – pannkooke erisugu katetega. Mina sain salati, jee!
Dr. Rigo on väga musikaalne ning võttis kaasa kitarri ning laulis meile ja meiega koos. Tšellolt üleminek kitarrile toimus eriolukorra ajal praktilisest vajadusest – väiksem pill teeb vaiksemat heli ja ei sega naabreid ega naist!
Scoliosis Care Clinic - hingega tehtud teraapiapesa
Scoliosis Care Clinicu loomise lugu on mulle väga südamelähedane, sest tekkis asutaja isiklikust vajadusest skolioosispetsiifiliseks raviks oma koduriigis, mis sel hetkel puudus.
Kliiniku looja, Marjani tütrel avastati noorukiea idiopaatiline skolioos ning ainukeseks raviks oli sel ajal Hollandis “oota-kuni-jõuab-operatsioonini” suhtumine. Tuttav tunne, eks? Marjan hakkas asja uurima, leidis dr Rigo ning korsettravi ja füsioteraapia Hispaanias, Barcelona kliinikus. Ei läinud kaua aega, kui meditsiinimaailmast kauge hollandlanna hakkas uurima, kuidas kodulinnas samasugust kliinikut avada.
Nüüd, 10 aastat hiljem on Zwolles toimiv kliinik, mis spetsialiseerub skolioosile ja Scheuermanni haigusele. Nende lööklause on väga tabav, inglise keeles “Straight forward“. Kliiniku looja kirge näitab ka see, et ta osales ise ka dr Rigo koolitusel, et saaks aru ja teaks, mida tema juures töötavad füsioterapeudid õpivad. Päeval osales koolitusel, õhtul õppis anatoomiat ja füsioteraapia baasteadmisi.
Mida koolituselt kaasa võtsin?
Oma töövõtetesse lisasin peamiselt:
- Baasasendite (semihanging, selili, kõhuli, külili) järk-järguline õppimine enne raskemaid asendeid. Ei ole mõtet minna liiga rutakalt raskemate harjutuste juurde. Baas on vaja selgeks saada!
- Rohkem röntgeni hindamist ning täpse mustri klassifikatsiooni määramist
- Rohkem visuaalset mustritüüpide selgitamist. Puidust mudelid, mis all galeriis näha, on mul to-do listis 🙂
- Kolleegid üle maailma, kellele tean, et võin iga hetk kirjutada. See on nii hea tunne!
- Motivatsiooni vähemalt veidi aega veel selle teraapiaga jätkata. Ei ole lihtne pakkuda teenust, mida on nii keeruline seletada ja läbi viia ning tulemused näha alles kuude ja aastate möödudes ning sõltuvad otseselt patsiendist ja tema võimalustest ja motivatsioonist. Ning tähtede seisust.
Füüsiliselt võtsin kaasa need vinged kummist “papud” pulkadele (vt all galeriis), mida ammu igatsesin. Ja juustu 🙂
Kokkuvõtteks
Selline sai väike postitus minu selle aasta kõige eredamast mälestusest ja mõnes mõttes ka enesetületusest. Hirm põrumise ja mugavustsoonist lahkumise ees oli ausalt öeldes päris suur. Aga nagu ikka – pärast on ju hea tunne!
Barcelona kooli lehelt leiab samuti väikese kokkuvõtte meie nädalast ning pilte. Allpoolt leiad aga väikese videokokkuvõtte koolitusreisist. Siiralt julgustan kõiki oma unistusi täitma ning mugavustsooni nihutama. Sellest väljapool pidigi õnn olema, ütlevad targemad 
Aitäh lugemast ja kaasaelamast! Kui sul tekkis mõni küsimus või mõte, ootan alati sinu kirju! Ja nüüd videot vaatama!
