//Kirjutatud veebruar 2020//
Miks ma sellest skolioosist pidevalt räägin? Miks oli minu suur unistus välismaal pea 100 aasta vanust teraapiat õppida?
Olen naeratus näol oma teismeea veetnud arstide ja haiglate vahet käies. See kõik tundus loomulik – kui nii peab, siis nii on! Kes olen mina, et vastu vaielda, mõtlesin ma. Nüüd näen, et tegelikult kõik nii lihtne ei olnud, kui endale sisendanud olen.
Kui ema avastas, et mu seljaga on midagi sõna otseses mõttes viltu, vedas ta mind mööda tasulisi ja mittetasulisi arste ning muid spetsialiste. Kõik vangutasid pead, midagi tarka teha nagu ei osatud. Mina ise aru ei saanud, millest jutt käib ja mis mu seljas nii põnevat on. 2006 veebruaris, veel 15aastasena, leidsin end Tallinna lastehaiglast operatsioonilaualt. Mulle teostati skolioosi korrigeerimiseks pikk fiksatsioon Th3-L3. Mingeid kaebuseid mul enne operatsioone ei olnud. Paar nädalat enne esimest operatsiooni käisin Alfa sisesõudmise võistlustel, kus jäime teiseks (!!!). Ilma igasuguse eelneva spetiifilise treeninguta. Eelnevalt olin võitnud sõudmisvõistlused koolis, selleaegse rekordiga. Käisin oma armastatud aeroobika-, tantsu-, spinningu- ja BodyPumpi trennides ja jooksmas 3-5 korda nädalas suure rõõmu ja probleemideta.
Operatsioonist ärkamine oli väga suur šokk. Olin tugevalt lühinägelik ning operatsioonijärgselt läätsede/prillideta – ma ei näinud kedagi ega midagi enda ümber. Ainult sahmivad inimesed, pidev okserefleks ja meeletu valu ja hirm. Operatsioon oli kestnud 7-8 tundi. Opijärgses ruumis, kus õed vahetusid 4 h järel, viibisin 2 päeva. Minu elu kõige kohutavam nädal, võin julgelt öelda.
See oli minu esimene kokkupuude statsionaarse osakonnaga. Nägin nii kibestunud õdesid ja hooldajaid, kes pahandasid ja nähvasid, kui ka neid häid inimesi, kes olid suutnud raske tööga sõbralikuks ning kaastundlikuks jääda. Tihti teeb kellegi sapine märkus palju rohkem haiget kui haiglasolemise põhjus ise. Nutsin pikalt haiglavoodis, saamata ise liigutada/pöörata, kui õe kutsumise kell kusagile kõrgele ära pandud/unustatud. Sain omal nahal tunda, et õnn haiglas sõltub tihtipeale sellest, kes parasjagu tööl on.
5. operatsioonijärgsel päeval sain ema abiga unistuste kohta – ise tualetti! Esimene kord muidugi minestasin talle sülle :). Koju lubati nädal peale operatsiooni. Sain pikkuses 3cm juurde (185cm mind!) ning selg oli nii kange, et isegi autosse saamine haigla ees oli nagu midagi Chaplini repertuaarist. Taastumine oli raske – haiglast kojujõudes 10 minutit toimetad, 45 puhkad. Vaikselt tekkis piisavalt jaksu, et kooli naaseda, kui operatsioonist oli möödas u 3 nädalat. Ma olin väga kangekaelne ja tihti toimetasin minestamiseni – ma ei suutnud leppida, et mul on mingid piirangud, et ma ei suuda midagi teha. Nii alustasingi suhteliselt varakult treeningutega. Arst muidugi keelas igasuguse spordi, kehalise kasvatuse ja muu, aga sellega pubekas minus ei leppinud. Samuti ei kõlanud see reaalsena, et mitte midagi teha ei tohi ja seetõttu ei võtnud ma ka arsti väga tõsiselt.
2006 lõpus hakkas selg kõvasti valu tegema ning aasta pärast esimest operatsiooni leidsin end jälle haiglast. Nüüd oli mul juba kogemus – ma teadsin, mida oodata ning ei olnud toimuvast nii šokeeritud. Aasta jooksul kasvatatud füüsis oli jälle üleöö “nulli läinud” ning taastumisprotsess algas uuesti.
Nii juhtus veel kahel järjestikusel aastal – aasta lõpus seljavalud, aasta alguses (kui haigekassa raha tuli) uuesti opile. Iga kord oli põhjuseks põletik – mu keha lükkas paigaldatud metalle tagasi.
Füsioteraapia õpe
Ülikooli teiseks aastaks olin käinud neljal skolioosioperatsioonil. Kuni mulle tekkis veider kühm seljale – üleöö, ilma igasuguse valuta. Arstile ma seda näidata ei julgenud – uus operatsioon oli mu suur hirm. Aasta pärast siiski läksin end arstile näitama ja selgus, et fiksatsioon oli irdunud ning tekitanud ebaliigese kolmanda rinnalüli piirkonda. 2012 jaanuaris läksin oma viiendale operatsioonile.
Trotsi täis, koormasin end seekord liiga vara ning veebruari lõpus algasid valud, millesarnast ma varem kogenud ei ole. Mäletan, kuidas silmanägemine tahtis kaduda ja iiveldas. Kord käisin ka EMOs, kus röntgen patoloogiat ei näidanud ning mind saadeti koju. Ka opereerinud arst ei näinud valu põhjust ning soovitas valuvaigisteid.
Veetsin mitu nädalat kahes erinevas praktikabaasis põhimõtteliselt uimas – valuvaigistite hulk, mis mind püsti hoidis, oli hirmuäratavalt suur.
Ühel hommikul helistas mu raviarst ja ütles, et vaatas uuesti pilti. Tuli välja, et fiksatsioon on purunenud ja pani mind opijärjekorda nii kiiresti kui võimalik. Viimane operatsioon toimus märtsis 2012.
Ärkamistoas toibusin väikelapse nutu peale. Operatsioon oli kestnud vaid 2 tundi ja ma sain aru, et midagi on valesti. Anestesioloog teatas, et kogu mu fiksatsioon eemaldati, kuna see oli nii katki ning polnud enam kohta/tervet luud, kuhu seda kinnitada. Arsti ennast nägin korra-kaks. Mind valdas paanika – kuidas ma ilma selleta püsti seisan?! Kas ma pean luu paranedes tagasi operatsioonile tulema ?!
Oli tavapäraselt raske taastumine, aga võib naljatledes öelda, et olin juba harjutanud 🙂
Ei mingeid järelkontrolle ega infot, aga mind valdas rahu. Metall oli läinud ja ma tundsin end hästi. Jätkasin ülikooli lõpetamisega. Kirjutasin bakalaureusetöös skolioosi tüsistustest (mille kohta oli infot sel hetkel vabalt kätte saada uskumatult vähe!), ise samal ajal vaikselt paranedes. Lõputööd kirjutades leidsin palju infot ning positiivseid uuringuid Schroth meetodi teaduspõhisest efektiivsusest ning unistasin salaja – ma pean seda kunagi õppima!
2012 detsember
Tööle!
Peale ülikooli lõppu olin ühes kindel – haiglasse ma tööle ei lähe. Haigla tähendas minu jaoks palju negatiivset – kurvad ja nutvad haiged inimesed, tööst kurnatud personal ja kaootiliselt liikuvad arstid.
Ometigi, kui mulle tehti tööpakkumine suurhaiglasse, võtsin väljakutse vastu.
Varakult sain aru, et saan seal midagi ära teha. Aimasin patsientide muresid ja probleeme ette ning andsin endast parima, et neile haiglasolek natukenegi mugavamaks muuta. Liigagi palju vahendasin patsientide soove edasi hooldajatele ning õdedele, sest patsiendid ise ei julgenud või ei saanud võimalustki midagi paluda. Ma ei tea mitu tiiru on neid silmi pööritatud, kui palusin patsiendi riideid või mähkmeid vahetada, kedagi vetsu aidata. Kõik sarnaselt sapised kommentaarid minu operatsioonijärgsetest aegadest kumisesid peas. Aastaid hiljem tunnen, et ma ei saa nende peale pahane olla – tugev kaitsekiht, mida tõredus võib olla, on raskes töökeskkonnas vajalik, et sellist ametit pidada 20..30..50 aastat.
Leidus ka muidugi ingellikke hooldajaid ja õdesid, kes tegutsesid alati hoolivalt ja siiralt. Vahel ka ennastohverdavalt. Sain nendega hästi läbi ning imetlen neid tänaseni. Saadan neile häid soove!
Peale kolme aastat sai ülekoormus ja kurbus suutmatusest haiglasolijaid paremini ja rohkem aidata, minust võitu. Ütlen ausalt – olin sügavas depressioonis juba pikemat aega ja 2015 oktoobris võtsin vastu raske otsuse haiglast lahkuda. Tahtsin paremini, kvaliteetsemalt ja siiramalt abi pakkuda patsientidele, vaikselt spetsialiseerudes just neile, keda kimbutab sama idiopaatiline tervisehäda – skolioos.
Schroth meetodi õpe Barcelonas
Kandideerisin Eesti Üliõpilaste Toetusfond Ameerikas (http://www.esfusa.org/) pakutavale töötava spetsialisti täiendõppe stipendiumile. Täitsin palju pabereid, selgitasin, milleks see vajalik on ning mulle eraldati Silla nimeline stipendium, et sõita Barcelonasse õppima. Ma olen nii õnnelik ja tänulik sellise võimaluse eest! Aitäh ESFUSA! Intensiivne kursus dr. Rigo juhendamisel kestis 10 päeva ning andis tohutu tõuke edasiõppimiseks.
Tänasel päeval tunnen endiselt sama suurt rõõmu sportimisest kui enne kõiki operatsioone. Viimasel ajal treenin põhiliselt jõusaalis ja vahel külastan erinevaid rühmatreeninguid. Hoides head enesetunnet ning järk-järgult kasvatades koormust, olen jõudnud tunde ja teadmiseni, et ma olen tugev ja mu selg on tugev. Jaksan maast tõsta 70kg – see on sama palju kui ma kaalun! See on võimas tunne. Mõned korras aastas kogen ägedamat seljavalu, kuid tean alati, et see möödub 2-3 päevaga.
Väga harva mõtlen oma “selja-saagale”. Ehk osa minust on seda ka alla surunud, kuna see oli negatiivne ja raske kogemus. Siiamaani pean korra mõtlema, kui küsitakse – mis arm see sul seljal on? Olen skolioosiga rahu teinud ja rõõmus, kui suudan sellest ajendatuna vähemalt kedagi aidata või tuge pakkuda. Keegi teine ei tea, mis tunne on teismeeas ilma eriliste sümptomiteta suurele operatsioonile sattuda, kui teine skoliootik, kes selle läbi teinud on. Mul polnud kedagi, kellega oma kogemustest rääkida või nõu küsida. Loodan, et Facebooki grupp Skolioos Eesti või MTÜ Skolioosiselts Katharina tegevus toob sarnase murega noori ja nende vanemaid kokku.
Minu töö põhiliselt Schroth füsioterapeudina ning skolioosiseltsi juures on midagi sellist, millest kunagi vaikselt unistasin. Leidsin endale suurepärased kolleegid, kes töötavad sama eesmärgi nimel. Üksi saab palju, kuid meeskonnana kordades rohkem!
Igas negatiivses asjas on killuke head. Tuleb see vaid enda jaoks üles leida!
Sandra 🙂