Mis on skolioos?
Rahvusvaheline skolioosi definitsioon ütleb, et skolioos on lülisamba kõverus üle 10 kraadi Cobb järgi ning on näha ka lülikehade rotatsioon ehk lihtsustades – skolioos on lülisamba pöördega kõverus külgsuunas üle 10 kraadi, mida mõõdetakse röntgenilt. Skolioos on kolmemõõtmeline – toimub lülisamba lamenemine (loomulik küfoos ja lordoos on sirgemad), külgsuunaline muutus ning lisaks rotatsioon ehk lülikehade pöördumine, mis tekitabki ettekallutustestil iseloomuliku kõrgema osa seljast.
Umbes 80% skolioosidest on idiopaatilised (20% on nt neuroloogilistest põhjustest tekkinud skolioosid), mis tähendab, et nende täpset tekkepõhjust me ei tea. Seetõttu ei ole skolioosi võimalik täielikult ennetada. Levinuim hüpotees on see, et lülide eesmine pool hakkab kiiremini kasvama ja nii tekib asümmeetriline koormus kasvavale lülisambale, mis tekitab asümmeetrilised lülid ja tulemusena skolioosi.
Kõige olulisem on skolioos varakult avastada, sest siis on võimalik õigel ajal alustada jälgimise või raviga. Samuti on oluline, et lapsed ja noored oleksid regulaarselt füüsiliselt aktiivsed – spordil on leitud olevat kaitsev efekt. Ja ei ole vahet mis sport, peaasi, et regulaarselt.
Kui skolioos on juba tekkinud, võib jällegi vähene füüsiline aktiivsus soodustada selle süvenemist. Uuringutes on leitud seoseid madala D-vitamiini tasemega ehk korralik toitumine ja D vitamiini jälgimine ja juurde andmine kasvaval noorel võib olla toetav. Müüt, et iluuisutamine ja iluvõimlemine tekitavad skolioosi ei ole tõene – sinna satub lihtsalt rohkem skolioosiga noori, sest skolioos on sageli just väga saledatel ja hästi painduvatel noortel. Ning ilu alasid teevad ju rohkem neiud, kellel suuremaid skolioose on rohkem.
Kas nn kehv rüht ja skolioos käivad käsikäes?
Ei. Skolioos erineb niinimetatud kehvast rühist selle poolest, et muutus on struktuurne – lülisamba ja sageli ka roiete kuju on muutunud ning asümmeetria püsib ka kehaasendi muutumisel. Niinimetatud kehva rühti saame “tagasi pöörata” keha liigutamisega, skolioos jääb. Tuleb eristada funktsionaalset ehk asendist tingitud ja struktuurset ehk luustiku muutustega skolioosi.
Levimus ja tunnused
Skolioosi esineb maailmas umbes 2–3%-l elanikkonnast, ekvaatorist kaugemal rohkem, lähemal vähem. Väiksemaid lülisamba kõverusi esineb poistel ja tüdrukutel ligikaudu võrdselt, kuid suuremad kõverused on tüdrukutel umbes seitse korda sagedasemad kui poistel. Täpset skolioosidiagnooside arvu Eestis ma öelda ei oska, kuid eeldatavasti on selle levimus sarnane teiste Põhjamaade omaga.
Skolioosile võivad viidata mitmed tunnused: õlgade või abaluude erinev kõrgus, ebasümmeetriline talje, üks puus tundub olevat kõrgem kui teine, üks jalg näib pikem kui teine või keha on kaldunud keskjoonest ühele poole. Väljendunuma skolioosi korral võib seljal märgata ka kõrgemat piirkonda, kühmu.
Enamasti tekib skolioos kiirete kasvuperioodide ajal – näiteks vanuses 7-9, 11-13a. Kodus võiksid lapsevanemad tähele panna lapse selga näiteks ettekallutuse ajal. Selleks saab teha lihtsa Adamsi ettekallutustesti: laps seisab sirgete jalgadega, jalad koos, peopesad koos, kallutab ülakeha ette ning lapsevanem jälgib selja sümmeetriat. Kui üks seljapool on teisest kõrgem või seljal on märgata asümmeetriat, tasub pöörduda perearsti või füsioterapeudi poole, et hinnata, kas on vaja täiendavaid uuringuid. Nii mõnigi vanem on avastanud oma lapse skolioosi suvel seljale päikesekreemi pannes. Minu ema mulle kleiti õmmeldes.
Kasvuspurt langeb sageli kokku ajaga, mil hakatakse kandma avaramaid, keha rohkem varjavaid riideid ning vanemate ees enam ei riietuta. Seetõttu võib skolioosi kujunemine jääda kodus kergemini märkamata. Kooliõed teevad regulaarsete kontrollide käigus vaatlust ja ettekallutustesti ning nüüd kutsuvad ka perearstid rohkem vastuvõtule, treenerid märkavad muutuseid, kuid tasub ka kodus silmad lahti hoida.
Diagnoosimine
Skolioosi diagnoosimine algab kliinilise läbivaatusega. Hinnatakse kehaasendit, võimalikke asümmeetriaid ning tehakse Adamsi ettekallutustest, kus selja poolte asümmeetria mõõdetakse skoliomeetriga, mis on nagu väike lood. Kui hindamine viitab skolioosile ja skoliomeetri näit on üle 5–7 kraadi, suunatakse laps sageli röntgenuuringule, et hinnata skolioosi suurust, muid muutuseid ning näiteks ka luulist vanust ning kinnitada diagnoos. Pean vajalikuks märkida, et röntgenilt ja skoliomeetriga mõõdetud kraadid ei ole samaväärsed, need on erinevad numbrid, kuigi mõõdetud kraadides. Skoliomeeter annab kehatüve rotatsiooni numbri (angle of trunk rotation), röntgen muutunud lülide vahelise nurga.
Perearsti poole tasub pöörduda siis, kui tekib kahtlus skolioosile või on muid küsimusi lapse selja arengu kohta. Sageli märkavad võimalikke muutusi ka kooliõed või perearstid regulaarsete tervisekontrollide käigus.
Füsioterapeudi poole võib pöörduda nii omal algatusel kui ka perearsti suunamisel, et teha täpsem hindamine ning vajadusel alustada spetsiifiliste harjutustega. Spetsiifilist Schroth ehk skolioosispetsiifilist füsioteraapia meetodit valdavaid terapeute on üle Eesti juba paarkümmend. Nimekiri leitav siit.
Ortopeedi ja/või perearsti jälgimisele peaks jääma kasvav laps või noor, kellel on skoliomeetri näit 5-7 kraadi ja/või röntgenpildil kinnitatud skolioos (Cobbi nurk on üle 10 kraadi), sest esineb risk kõveruse süvenemiseks. Ravi korsettravi näol alustatakse kasvaval noorel Eestis u 25 Cobb kraadist.
Enamik skolioose on tegelikult kerged ja jäävad alla 20-30 Cobbi nurga. Pikaajalised uuringud on näidanud, et väiksemad skolioosid ei mõjuta inimese elukvaliteeti üldjuhul rohkem kui tavapopulatsiooni. Isegi kui võrrelda opereeritud ja opereerimata sama suuri skolioose. Suuremate kõveruste puhul võib skolioosi mõju elukvaliteedile olla suurem, aga ei pruugi – kõigi kogemus on erinev. Minu vanim juhusliku esmadiagnoosi saanud patsient oli 78-aastane – pigem suur skolioos oli tõenäoliselt tekkinud teismeeas. Naine oli sünnitanud mitu last ja elanud toreda elu. Mõju elukvaliteedile sõltub alati inimese konkreetsest olukorrast.
Uuringud on leidnud, et skolioosid üle 30 kraadi Cobb järgi kasvuea lõpuks kipuvad eluea jooksul aeglaselt rohkem süvenema kui alla 30 kraadised. Seetõttu on ka üks peamiseid ravieesmärke see, et Cobb nurk jääks kasvuea lõpuks alla 30 kraadi.
Ravimeetodid
Kergemaid skolioose ravitakse kasvueas peamiselt jälgimise ja füsioteraapiaga. Rahvusvaheliste ravisoovituste järgi (SOSORT ravijuhis 2016) ei vaja 10–20-kraadised skolioosid tavaliselt spetsiifilist ravi. Oluline on regulaarne jälgimine, üldine füüsiline aktiivsus ning vajadusel füsioterapeudi juhendamine üldiste harjutuste osas.
Kui kõverus ulatub umbes 20 kraadini Cobb järgi, soovitatakse alustada skolioosispetsiifilise füsioteraapiaga. Alates ligikaudu 25 kraadist võib kasvaval lapsel või noorel olla näidustatud 23h päevas korsettravi ja füsioteraapia, et vähendada kõveruse süvenemise riski.
Operatiivset ravi kaalutakse tavaliselt siis, kui kõverus on umbes 45 kraadi või suurem või kui skolioos progresseerub vaatamata konservatiivsele ravile.
Füsioteraapial on skolioosi ravis keskne roll olenemata sellest, kas tegemist on väikese või suure kõverusega. Füsioteraapia ei tähenda ainult harjutuste tegemist – sama oluline on õppida oma keha paremini tunnetama ja skolioosi mõistma.
Spetsiifiliste harjutustega saame parandada kehataju, korrigeerida keha kolmemõõtmelist asendit ning õppida seda ka igapäevaelus säilitama. Kasvueas aitab see suunata lülisamba arengut võimalikult sümmeetrilises suunas, säilitades tulemust kogu eluks.
Ka korsettravi kõrval on füsioteraapial väga oluline roll. Harjutused aitavad säilitada lülisamba liikuvust, tugevdada lihaseid ning toetada korsettravi tulemuslikkust.
Füsioteraapia on oluline ka operatiivse ravi korral. Enne operatsiooni on eesmärk hoida lülisammas võimalikult liikuv ja keha heas füüsilises (ja vaimses) vormis. Pärast operatsiooni aitab füsioteraapia järk-järgult igapäevaste tegevuste juurde naaseda ning vajadusel leevendada valu ja muid vaevusi.
Väga hea oleks tegeleda just skolioosispetsiifilise füsioteraapiaga kui tegemist on juba väljendunud, üle 15..20 kraadise skolioosiga, kuid alati saab patsienti toetada ka tavafüsioteraapiaga. Näen sageli, et patsienti saadetakse teisele terapeudile, kuhu võib järjekord olla kuid. Seni võiks patsient võimalusel tegeleda üldfüüsilisega.
Piisavas mahus ja korrektselt tehtud harjutustega on võimalik enamikke skolioose edukalt ravida. See nõuab aga järjepidevust, pühendumist ja head koostööd patsiendi, pere ning ravimeeskonna vahel. Ravi eesmärk ei ole saada röntgenil 0 kraadi, vaid peatada progressioon ja alles siis on eesmärgiks kõveruse väiksemaks tegemine. Heaks ravitulemuseks peetakse ka seda, kui kõverus kasvuea lõpuks ei suurene või jääb alla 30 Cobb kraadi, sest nii on tulevikus progressioonirisk väiksem.
Kokkuvõtteks – skolioosiga võib olla elu jooksul suuremaid probleeme, aga ei pruugi. Hirmutada ja endale teadmist probleemide tekkimisest vanemas eas sisendada ei tasu.